Personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Kolmas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). Athabasca University Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

 

Artiklit lugedes ei saanud ma jätta mõtlemata, et ma olin seda juba lugenud. Kuid alles umbes artikli poole peal sain aru, et see oli midagi, mille üle olin mõelnud sellest ajast peale, kui osalesin ühel õpetajate konverentsil toimunud arutelul.
Toona juhiti mulle tähelepanu, et ma kasutan sageli näiteid mitte teaduslikest artiklitest või ajakirjadest, vaid sotsiaalmeediast või inimeste tweettidest, et põhjendada või vaidlustada nende seisukohti. See hämmastas mind tol ajal, sest sotsiaalmeedia ja olemasolu jälgede kujul, mida me enda ümber jätame, on minu arvates praegu ainus viis, kuidas parim õppimine toimub.
Olemasolev süsteem, kus teadmised ja teatavat liiki teave on kuidagi eraldatud kogu maailmast, kus see jääb kättesaadavaks ainult mõnedele inimestele, kes kuuluvad teatavatesse rühmadesse ja kogukondadesse, ei vasta tänapäeva maailma vajadustele, selle arengutempole. Selline lähenemine aeglustab õppimise tempot ja ei kasuta ära teadmisi, mida inimkond on seni suutnud koguda.
Kättesaadav õppimine, mis põhineb juurdepääsetavatel vahenditel, ei ole mitte ainult võimalus anda parimat haridust kõigile, kes sellest huvitatud on, vaid ka võimalus laiendada valdkonda, kus neid teadmisi arutatakse, uuritakse ja katsetatakse, mis kiirendab seda liikumist veelgi.
Kuid võimalus anda inimestele teatav hulk teadmisi ja materjale ei ole täpselt see, millest ma räägin. Kindlasti on võimalik saada iseseisvalt heaks spetsialistiks konkreetses valdkonnas, kuid selleks, et olla teadlik teadmiste ulatusest ja kontekstist, on vaja keskkonda sukelduda. Teisisõnu, võrgustike loomine, suhete otsimine, liikumine mööda teadmiste ridu sellises suunas, mis on inimesele huvitav, on viis, kuidas luua tõeliselt süvenenud ja pühendunud professionaal. Nagu neuronid, peavad teatud teadmised ja oskused olema seotud teiste teadmiste, oskuste ja mõtetega. Kaasaegne tehnoloogia ei ole kunagi varem sellist vajadust paremini rahuldanud. Selles kontekstis ei saa me jätta meenutamata liblikaefekti (Edward Norton Lorenz), kus väike sündmus ühes valdkonnas võib erinevate süsteemide omavahelise seotuse tõttu viia kolossaalsete sündmusten tekkimiseni teises süsteemis. Seega võib üksainus säutsu sõnastatud mõte viia tõeliselt suurte sündmuste või avastusteni, kui see tehakse kõigile kättesaadavaks, suurendades seeläbi ühenduste arvu, omamoodi teadmiste graafi, mis suurendab selliste sündmuste tõenäosust.
Oletame, et mõnes ülikoolis on suurepärane spetsialist, suurepärane õppejõud ja õpetaja. Mitu üliõpilast saab tema loengus osaleda? 100-1000? Mis siis, kui inimesi on 10 000 või 100 000? Miks peaksid need teadmised olema piiratud? Kui me räägime kvantitatiivsest muutusest, siis kvalitatiivne muutus toimub siis, kui selle kursuse ümber kujuneb aine vastu huvi tundev kogukond; kogukond, mis saab kavandada tegevusi, arendada materjale ja meetodeid ning jagada seda, mida nad on juba õppinud selle teema kohta ühtselt, lihvides ja täiustades seda. Elav arutelu oleks siis katalüsaatoriks kursuse arengule, mille käigus kogukond kasvab lõpuks kursusest endast välja.

Seega jõuame huvigruppide vaheliste sidemete kitsendamise küsimuse juurde. Selliste ühendajatena võivad ja peavad inimesed, kes oma elu jooksul erinevate teemadega tegelevad, ise muutuma indiviidiks. Indiviidina mitte ainult bioloogilisel, vaid ka sotsiaalsel tasandil moodustavad nad profiili, mis aju osana on seotud teiste aju osadega, edastades signaale ühest osast teise, saades signaale piirkondadest, millega ta otseselt ei ole seotud, mis arendab teda edasi ja võimaldab tal areneda ootamatutes suundades, mis on võimalikud ainult ebatavalise ja sageli üllatava protsessi kaudu.
Seda ütleb informaatika magistrant, kellel on bakalaureusekraad lavastuskunstis ja koreograafias. Ma olen seega ühenduslüli kahe valdkonna vahel, kuid kui palju on meie ümber veel sarnaseid kombinatsioone?
On äärmiselt oluline ja isegi vajalik arendada avatud hariduse kättesaadavust, kus igaüks saab kujundada oma profiili, mis on lahutamatult seotud teiste sarnaste profiilidega, kus üksikisikute väikesed muutused või saavutused võivad viia valdkonna kui terviku tohutute saavutusteni.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.