Valikteema: Digipädevus

Valikteema: digipädevus

Töötades koolis üheksa aastat, millest enamiku informaatika ja digitaaltehnoloogia õpetajana, ei saa ma jätta märkamata, kui palju on nn digitaalse ja reaalse maailma tasakaal muutunud isegi selle lühikese aja jooksul. Kui varem oli võimalik õppida midagi asjakohast ilma arvutitehnoloogiata, siis nüüd ei ole see enam võimalik, sest aine ise ei ole võrgus, vaid on selle osa. Elu, töö, meelelahutus, õppimine ja isegi suhted.
Õpetajate digipädevuse Euroopa raamistik DigCompEdu toob välja, et digitehnoloogiad on muutnud seda, kuidas me suhtleme, töötame, veedame vaba aega, korraldame oma igapäevaseid tegevusi ning mis kõige olulisem, kuidas me jõuame allikate ja teadmisteni (Redecker & Punie, 2017: 12)
Ma ei nõustu sellise väitega ühes detailis. Siinkohal ei otsi sageli mitte meie teavet, vaid teave otsib meid. Ja erinevalt varasematest aegadest, mil konkreetse allika leidmine oli sarnane konkreetse raamatu otsimisega raamatukogus, on see tänapäeval pigem nagu uue sulami otsimine või leiutamine, teatud kriteeriumidele vastava materjali leidmine, mis tähendab, et lõpuks võib olla nii üks kui ka mitu võimalust.
Seega on üha olulisem eristada digitaalset kirjaoskust ja arvutiteadust. Kui informaatika on lõppkokkuvõttes osa inimeste pärusmaa, kes tulevikus sellega tegelevad või kes oma tööelus sellega ühel või teisel viisil kokku puutuvad, siis on arvutialane kirjaoskus vajalik igale tänapäeva inimesele.
Kuna arvutialane kirjaoskus on arvutitehnoloogia kasutamise tulemus, tuleb koolitus algatada ja jätkata seda kogu aeg. Kuna arvutioskus on vahend iseenesest, tuleks seda õpetada lisana kõigile muudele õppevahenditele.
Siiski ei tohiks eespool öeldut tõlgendada kui kirjaoskuse tekkimist ennast, seda see ei ole. Nii nagu lugemisoskus ei ole kirjade tundmine, ei ole arvutioskus ka mõtlematu kasutamine kõigest, mis sulle toote osas antakse. On olemas teatud reeglid ning põhiteadmised ja -oskused, mis kujundavad kirjaoskust, muutuvad selle raamistikuks ja lasevad sellel kuju võtta. Teisisõnu, arvutikirjaoskuse koolitust peaksid juhendama ja juhtima kirjaoskusega spetsialistid.
Ometi TALISe (The Teaching and Learning International Survey) uuringust (Taimalu, Uibu, Luik & Leijen, 2019: 77), mille fookuses on õppijate õppimist mõjutavad aspektid, et ainult alla kolmandiku õpetajatest tunneb, et on piisavalt pädevad IKT-vahendite kasutamiseks õpetamisel (29,7%).
Selles etapis tekib aga veel üks probleem – kust selliseid spetsialiste saada. Sageli võtavad koolid tööle mitte väga noori õpetajaid. Nende koolitamine arvutioskuse alal on vajalik, kuid sageli ei ole see vajalikul määral põhjendatud, sest see nõuab pidevat harjutamist ja kokkupuudet selle keskkonnaga. Lisaks sellele muutuvad suundumused ja tehnoloogiad kiiremas tempos ning mingil hetkel vananevad vanas vormis omandatud teadmised ja oskused enne, kui õpilane kooli lõpetab. Teisisõnu, tarkvara ja tehnoloogia kasutamise õpetamine on peaaegu kasutu.
Aga mis tuleb selle asemele? Siinkohal tulebki mängu arvutialane kirjaoskus.

1.1 Suhtlus organisatsioonis
1.2 Koostöö kolleegidega
1.3 Tööalane refleksioon
1.4 Eesmärgipärane enesetäiendus
2.1 Otsimine, hindamine ja valimine
2.2 Loomine ja kohandamine
2.3 Haldamine, kaitsmine ja jagamine
3.1 Jogamiinid
3.2 Juhendamine
3.3 Koostöös õppimine
3.4 Enesejuhitud õppimine
4.1 Hindamismeetodid
4.2 Tõendusmaterjali6.1 Info- ja andmekirjandusoskus
6.2 Suhtlus ja koostöö digikeskkonnas
6.3 Digisisu loomine
6.4 Digiturvalisus
6.5 Probleemilahendusde analüüsimine
4.3 Tagasiside ja planeerimine
5.1 Kaasav haridus
5.2 Diferentseerimine ja individualiseerimine
5.3 Õppijate üldpädevuste toetamine
6.1 Info- ja andmekirjandusoskus
6.2 Suhtlus ja koostöö digikeskkonnas
6.3 Digisisu loomine
6.4 Digiturvalisus
6.5 Probleemilahendus
(https://digipadevus.ee/opetaja-digipadevusmudel/)

Nagu ülaltoodud punktidest nähtub, ei keskenduta selles mudelis mitte vahenditele, vaid probleemide lahendamisele ja õpilaste õppimiseks vajalikele oskustele. Selline lähenemine on õige, kuid ka see ei ole praeguses arenguetapis täiuslik. Sellist kirjaoskust on raske hinnata.
Võtame näiteks ühe konkreetse punkti
DIGITURVALISUS
Üsna lai mõiste ja inimene, keda me tahame kontrollida, vastab tõenäoliselt kõigile eespool toodud reeglitele ja on üsna kaitstud, kuid…
Kas ta saab neist aru? Kas ta jälgib neid ainult tööl? Kui kiiresti suudab ta kohaneda muutustega, uute ohtude ilmnemisega ja aja nõuetega? Üsna palju küsimusi.
Tuleme tagasi vanuse ja digitaalse maailma kaasamise küsimuse juurde.

“Olen välja töötanud reeglid, mis kirjeldavad meie reaktsioone tehnoloogiale:
Kõik, mis on maailmas olemas, kui sa sünnid, on normaalne ja tavaline ning lihtsalt loomulik osa sellest, kuidas maailm toimib.
2. Kõik, mis leiutatakse 15 ja 35 aasta vanuselt, on uus, põnev ja revolutsiooniline ning tõenäoliselt saab sellega karjääri teha.
3. Kõik, mis on leiutatud pärast 35. eluaastat, on vastuolus loodusliku korraga.
(Adams, 2012).

Teisisõnu, me tegeleme praeguste probleemidega, kuid need on täiskasvanuks saamise probleemid, mida saab ja saab lahendada aja jooksul, kui me oleme oma arengus ületanud üleminekuaja.

Selles etapis kirjeldab Marc Prensky üsna täpselt inimese suhet digitehnoloogiaga, jagades inimesed kahte tüüpi, nimetades neid
Digitaalsed põliselanikud ja digitaalsed sisserändajad.
(Prensky, 2001)
Natives on sündinud tehnoloogiate maailmas ja ei kujuta ette elu ilma, Immigrants on kolinud sinna maailma, tahtlikult v sunniviisiliselt pole tähtis. Minu arust vt hasti kirjeldab ja visualiseerib erinevust.

Olen piisavalt uljas, et lisada sellele klassifikatsioonile kolmas kategooria.
Digitaalsed turistid – inimesed, kelle maailmas need tehnoloogiad on koht, mida nad aeg-ajalt ja konkreetsel eesmärgil külastavad, kuid regulaarselt siiski suurema osa informatsioonist, suhtlusest, tööst ja meelelahutusest saavad nad off-line.

Minu arvates on suur osa õpetajatest (parimal juhul) sisserändajad või (halvimal juhul) turistid.
Seega ei ole õpetaja ülesanne õpetada aborigeenidele, et nad oleksid turistid, vaid aidata neil kujundada kõrgelt arenenud kultuuri, mis põhineb nende elumaailmal.
Lõppude lõpuks – aborigeen ei ole metslane, ta on lihtsalt kohalik.

 

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.